…

ma arvastasin, et ma väga ei hooli enda elamise ega selle ümbruse koristamisest. pole kunagi hoolinud tegelt. i did it for the show. ja tundsin end seda tehes laisa ja saamatuna. sest omg kui keegi näeb.

aaaga kui keegi ei näe? kui mina ei lase inimesi lihtsalt sisse oma elamisesse, ei näegi keegi kunagi. see teadmine, et kedagi ei tulegi, on alguses valus jap, tegelikult tohutu ja hoopis teistsugune vabadus.

ja üldse. veel üks variant seda vaadata on: äkki me vahest sittamegi kohti, millest me ei hooli. sest muuhulgas tähendab koristamine ka nn ülalpidamist (maintainance). ja oh õudu. keegi ei taha ju sellist vastutust. ka mina mitte. ja ma ei räägi ammu enam koristamisest.

terve mu elu on täielik sitamaja ning sinna tuleks lihtsalt granaat sisse visata ja joosta. aga ma pole mitte kunagi tahtnud rohkem olemas olla. ega end vabamana tundnud.