…

ma olin 13, kui ma vist hakkasin aduma, mis on surm. et inimene ühel päeval on ja siis teda enam pole. metanoolitragöödia.

nimelt elasin ma tollal pärnus ja pigem mitte just eriti prominentses linnaosas. tegelt oli seal sitaks lahe. kuni enam ei olnud. mu sõbrad hakkasid oma vanemaid kaotama. või kartsid nende pärast. ütleb piisavalt.

mõtlen sellele, sest praegu tagasi vaadates tundus see alles algus. 4 kuud hiljem sattus krossirattaga õnnetusse minu koolikaaslane, kellest pidi saama minu sõber. ei saanud. ta oli 14. ja ta ei teinud mitte midagi valesti, aga mis see enam luges.

mõtlen talle tihti. eriti nüüd. ja ma vist natuke ikka otsin teda igalt krossirattalt. ta oli see kutt, kes makist koolis vahetunni ajal linkin parki lasi.